Ma teadsin, et mu veterinaartehniku karjäär oli hukule määratud, kui see töö ei tähendanud mulle enam midagi. Ma ei suutnud end enam sundida hoolima sellest, kas patsiendid paranevad või mitte. Ööd mõttetu intensiivravi osutamisega, sest vajalikke vestlusi eutanaasiast ei toimunud, teised ööd ebaturvaliselt mehitatud haiglapõrandate ja -ladude ning mis iganes võimatu töökoormuse permutatsiooni see sisaldas. Ainukesed ööd, mis pakkusid tõelist kergendust, olid need, mil ma võisin põgeneda lemmik hobusekooli ja nutta tema kaela, öeldes talle, et me kõik teeme oma parima, mida suudame. Töötasin kõik need ööd enesekaitses, ohu- ja isolatsioonitundes, püüdes rakendada hooldusstandardit, mille töökeskkond ja selle nõudmised muutsid võimatuks. “Veenduge, et te hoolitsete enda eest,” ütlesid inimesed. See väide hakkas kurtidele kõrvadele langema, see oli klišeelik ja mõttetu püsivate väljakutsete ja muutuste puudumise taustal. Lõpuks leidsin uue tähenduse veterinaariaalases lõpphoolduses ja lõpuks ka veterinaariaalases vaimse tervise ja heaolu valdkonnas. Kirjutades mõtlen, et tähenduse kaotamine on viimane kriitiline lävi, mille inimene ületab, enne kui hakkavad kerkima sellised mõtted nagu loobumine, mitte hoolimine ja enesevigastamine. Selles essees näitan, et veterinaariaalane läbipõlemine ei ole häire (vaatamata selle kahtlasele omandamisele oma ICD-10 koodi), vaid pigem sümptomite rühm, mis algab keskkonna tasakaalustamatusest ja ohtudest ning lõpeb halvava emotsionaalse kurnatuse ja selle kaotusega, et inimene töötab millegi nimel. Pakun välja ka muudatusi, mis ulatuvad palju sügavamale kui enesehooldus ja mis loodetavasti pakuvad kannatavatele üksikisikutele ja organisatsioonidele leevendust ja arusaamist.
Loe lähemalt SIIN