Ligi 100 aastat edasi ja see elukutse on järjekordses pöördepunktis. Veterinaararstid on alati loomaarstid, kuid veterinaarmeditsiin on ka ainus tervishoiu kutseala, mille ametivanne hõlmab ka rahvatervist, mis tähendab, et veterinaararstid ei tegele mitte ainult loomade, vaid ka inimeste tervisega ja palju muuga. Inim- ja loomameditsiini piirid ristuvad ning sellised liikumised nagu Zoobiquity rõhutavad võrdleva meditsiini tähtsust.2 Kui 20. sajandi alguses oleks elukutse pidanud kinni arusaamast, et veterinaararstid on mõeldud ainult hobuste tervishoiuteenuste osutamiseks, oleks elukutse olnud küll märkimisväärne, kuid ajalooline. Selle asemel kohanedes on elukutse laiendanud oma rolli ja tähtsust ühiskonnas. Tänapäeval on veterinaararsti elukutsel veel üks võimalus kohaneda ja laieneda, pakkudes seeläbi loomaarstidele võimalusi kaugemale kliinilisest praktikast. Loomulikult ei ole kliinilisest praktikast väljapoole jääv karjäär midagi uut, kuid see on nii kutseala sees kui ka väljaspool seda endiselt kahetsusväärselt alahinnatud, isegi arvestades hiljutist populaarset huvi võrdleva meditsiini vastu. Selleks, et veterinaarmeditsiin saavutaks oma täieliku potentsiaali tänapäeva ühiskonnas, peab elukutse mõtteviis taas kord laienema. Kuigi käesolevas artiklis ei ole võimalik anda teavet kõigi praegu või mõeldavalt veterinaararstidele kättesaadavate karjäärivõimaluste kohta väljaspool kliinilist praktikat, on selline laienemine vajalik ja võib pakkuda palju kasu nii veterinaararstidele, veterinaararstide kutsealale kui ka ühiskonnale.
Loe lähemalt SIIN.
