Mehed ei kandideeri veterinaarkolledžitesse sama palju kui naised. Ameerika Ühendriikides moodustasid mehed 1985. aastal 44%, kuid 1999. aastal vaid 28% üliõpilaskandidaatidest(2). Kanadas on toimunud sarnane sooline muutus veterinaariatudengite kandidaatide hulgas. Põhjused, miks veterinaariakutse suhteline atraktiivsus meeste jaoks vähenes ja naiste jaoks suurenes, on spekulatiivsed.
Veterinaaria elukutse feminiseerumise kohta on esitatud järgmised selgitused: (1) soolise diskrimineerimise kaotamine vastuvõtmisel; (2) suurte loomade keemilise ohjeldamise parandamine; (3) naissoost eeskujude arvu suurenemine, eriti füüsiliselt rasketes kutsealades; ja (4) raamatutes ja televisioonis kujutatud loomaarstide hooliv pilt(2,3).
Meeste vähenenud huvi veterinaarmeditsiini vastu on tingitud: (1) meeste vastumeelsus astuda madala või stagneeruva sissetulekuga elukutse juurde (veterinaarmeditsiini puhul on see juba mõnda aega nii olnud); (2) autonoomia kadumine kutsealal (mis on seotud korporatiivsete praksiste levikuga Ameerika Ühendriikides ja praksiseomanike arvu üldise vähenemisega võrreldes töötavate veterinaararstidega); ja (3) “trendiefekt” (kui rohkem naisi astub veterinaararstiks, siis väheneb kutseala kui meeste elukutse prestiiž)(2,3).
Austraalia veterinaariatudengite ja äsja lõpetanud üliõpilaste seas läbi viidud uuringus olid veterinaarmeditsiini kui elukutse valimist mõjutanud tegurid mõlema soo puhul üldiselt samad, kuid mõned erinevused tulid siiski esile(4). Tegurid, mis mõjutasid mehi rohkem veterinaarmeditsiini õppima, olid soov olla järelevalvest sõltumatu ja veterinaarpraktika rahaline atraktiivsus. Naiste jaoks olid veterinaarmeditsiini elukutse valikul olulisemad tegurid loomade armastamine, televisioonis kujutatud veterinaararstide kuvand, lapsena tekkinud huvi elusolendite vastu ja haiguste teaduslik uurimine.
Loe lähemalt SIIN.