EESMÄRK
Analüüsida andmeid veterinaararstide ja veterinaariatudengite surmajuhtumite kohta, mille puhul on surmajuhtumiks märgitud enesetapp või määratlemata kavatsus aastatel 2003-2014.
MUSTER
202 veterinaararsti ja veterinaariatudengi surmaandmed.
TULEMUSED
197 veterinaararsti ja 5 loomaarstiüliõpilast surid enesetapu või määratlemata tahtlusega. Surma ajal töötavate surnud isikute hulgas oli mees- ja naisveteranide (vastavalt 1,6 ja 2,4) ning mees- ja naisveterinaararstide või -tehnoloogide (vastavalt 5,0 ja 2,3) enesetappude SMR oluliselt suurem kui USA üldpopulatsioonis, samas kui mees- ja naisveterinaarassistentide või laboriloomade hooldajate enesetappude SMRid ei olnud suuremad kui USA üldpopulatsioonis. Mürgistus oli veterinaararstide seas kõige levinum surmajuhtum; kõige sagedamini kasutatav ravim oli pentobarbitaal. Enamiku (13/18) pentobarbitaalimürgistuse tagajärjel surnud veterinaararstide puhul toimus surmaga seotud vigastus kodus. Kui pentobarbitaalimürgistuse tagajärjel surnud isikud jäeti analüüsidest välja, ei erinenud mees- ja naisveteranide, kuid mitte veterinaartehnikute või -tehnoloogide enesetappude SMR oluliselt üldpopulatsiooni tulemustest.
JÄRELDUSED JA KLIINILINE TÄHTSUS
Tulemused viitavad sellele, et veterinaararstide suurem SMR võib olla tingitud pentobarbitaalile juurdepääsust. Pentobarbitaali halduskontrolli parandamine võib olla paljutõotav enesetappude ennetamise strateegia veterinaararstide seas; veterinaartehnikute või -tehnoloogide puhul on aga tõenäoliselt vaja teistsuguseid strateegiaid.
Loe lähemalt SIIN.
