Peamine tulemusnäitaja Paykeli viiepunktiline küsimustik.
Tulemused Kokku tundis 27% (n=682/2567) Norra veterinaararstidest, et elu ei ole viimase aasta jooksul elamist väärt, 5% (n=139/2562) oli tõsiseid enesetapumõtteid ja 0,2% (n=6/2537) oli teinud enesetapukatse. Naisveterinaararstid teatasid enesetapumõtete ja -tehete oluliselt suuremast levimusest kui mehed. Tõsiste enesetapumõtete puhul oli naiste esinemissagedus peaaegu kaks korda suurem kui nende meessoost kolleegidel (6,2% (n=108/1754) vs. 3,6% (n=28/766), χ2: 6,5, p=0,011). Tõsiste enesetapumõtetega seotud sõltumatud tegurid olid vallaline olemine (OR 1,76, 95% CI 1,13 kuni 2,72, p<0,05), negatiivsed elusündmused (OR=1,43, 95% CI 1,22 kuni 1,68, p<0,001) ja psüühikahäire olemasolu (OR 2,75, 95% CI 2,14 kuni 3,52, p<0,001). Veterinaararstid seostasid oma tõsiseid enesetapumõtteid töö- ja isiklike probleemidega ning vähemal määral perekondlike, sotsiaalsete ja muude probleemidega. Peaaegu kaks korda rohkem naisi (53%, n=57/108) kui mehi (28%, n=7/25) teatasid tööprobleemidest kui kõige olulisemast tegurist, mis nende tõsiste enesetapumõtete tekkimisele kaasa aitas (χ2: 4,99, p=0,03). 4% (n=6/139) teatas tööprobleemidest kui ainsast olulisest tegurist.
Järeldused Norras on veterinaararstide seas suhteliselt palju enesetapumõtteid ja -mõtteid, sealhulgas tõsiseid enesetapumõtteid. Mitmemõõtmelistes analüüsides olid individuaalsed tegurid olulisemad kui tööga seotud tegurid, samas kui tööprobleemid olid veterinaararstide endi sõnul kõige enam tõsiste enesetapumõtete tekkimist soodustavaks teguriks. Sugu ja konkreetsete tööga seotud tegurite rolli tuleks täiendavalt uurida, et paremini mõista veterinaararstide suitsiidikäitumise keerukust.
Loe lähemalt SIIN.
